Kestev vaimne vägivald
Mõnes mõttes võib vägivaldses suhtes elavaid inimesi nimetada kaas- või suhtesõltlasteks. Nad ei keskendu endale või oma vajadustele, vaid vaatavad kogu aeg väljapoole. Mis meeleolus mu partner tuleb? Kuidas ta reageerib? Mida ta täna tahab? Mida homme? Ja nii nad käivad kogu elu kikivarvul. Kui halvasti see ka ei kõla, on sellises olukorras peksa saada palju kergem kui ööpäev läbi pinges olla. Pinge mõjutab nii naist, lapsi kui ka nende lähedasi, kes olukorrast teavad.
Psühhoterror võib olla veel raskemate tagajärgedega ja on alati raskemini tõestatav kui füüsiline vägivald. Kõlab jõhkralt, aga meile on kõige kergemad need juhtumid, kus naine on saanud peksa, on käinud arsti juures, fikseerinud oma vigastused ja rääkinud ausalt, mis juhtus. Psühhotrauma, see pidev pinge, mis iseloomustab psüühilist vägivalda, on tunduvalt hullem kui füüsiline trauma. Vägivallatsejat iseloomustab prognoosimatus. Kunagi ei ole teada, millele, kuidas või kunas ta reageerib. Täna ühtmoodi, homme teistmoodi. Siia alla käib kõik: kontroll, jälitamine, ahistamine, alandamine, solvamine, seksuaalne sund, mis ka ju ei tekita füüsilisi vigastusi. Kõik see käib psühholoogiliselt vägivaldse paarisuhte juurde. Jah, vahepeal on ka selles suhtes ilusaid ja helgeid hetki.
Miks on raske lahkuda?
Ma töötan inimestega, kes elavad vägivaldses suhtes. Nende elu tegelikkus ei ole enam sama, mis meie oma kõrvaltvaatajana. Nad tõepoolest ei näe väljapääsu või arvavad, et ainus väljapääs on surm. Kui inimene, kellega ollakse oma elu sidunud, on kogu aeg halb, peaks olema kerge tema kõrvalt lahkuda, õpetatakse kõrvalt. Ometi hoiab ohver kinni ilusatest hetkedest – neist hetkedest, mis toidavad lootust paremale elule ja suhtele. Ohvrid tõesti usuvad, et kui nad ise õpivad paremini käituma, siis vägivald väheneb.
Siinkohal on vaja mõista nähtust, mida nimetatakse traumaatiliseks seotuseks. See on Stockholmi sündroom lähisuhetes. Lühidalt võib seda selgitada nii: meil kõigil on alusvajadus armastada ja tunda armastust. Tihti algab vägivaldne lähisuhe väga romantiliselt, pakkudes armastust lausa kuhjaga. Tasapisi hakkavad igapäevasuhtlusse imbuma ohumärgid, mida ohver ei oska tähele panna ega selgelt mõista. Ta tunneb lihtsalt, et on segaduses, mingites sõnelustes erimeelsuste puhul alati süüdi, kuna ta „ei saa asjadest õigesti aru“, või et ta „mäletab juhtunut valesti“. Pikapeale hakkab ta kahtlema oma terves mõistuses. Samal ajal hakkab vägivallatseja teda isoleerima olulistest koduvälistest kontaktidest. Lõpuks on ta halvemal juhul ainult vägivallatseja mõjuväljas, teadmata, et võiks kelleltki suhteväliselt inimeselt abi paluda. Vägivald suhtes aga suureneb, aeg-ajalt tuleb ette rünnakuid – nii füüsilisi, seksuaalseid kui psühholoogilisi, mis ajaga muutuvad jõhkramaks ja sagedasemaks.
Traumaatiline seotus tähendab seda, et ohver tunneb tugevat kiindumus- ja tänutunnet iga kord, kui vägivaldne partner on tema vastu hea. See on inimese psühholoogiline reaktsioon, mis ei sõltu ohvri iseloomust ega soost.
Allikas: sirp.ee
