0

Nartsissismi tekke allikaid

Nartsissismi tekke allikaid pole tänini täpselt kindlaks tehtud. Arvatakse, et sündides on lapsele kaasa antud terviklikkuse ja kõikvõimsuse tunne. Alates sünnist läbib inimene mitmeid arenguetappe. Igas etapis õpib ta erinevaid aspekte iseendast ja maailmast, mis aitavad tal oma mina arendada ja erinevaid kogemusi endasse integreerida.

Arvatakse, et see isiksushäire on ka päritav, kuid selle edasikandumine ei tulene geneetilistest omadustest, vaid psüühilistest deformatsioonidest, mis tulenevad tihedast kokkupuutest vanema või mõne muu nartsissismi sündroomi all kannatava olulise täiskasvanuga.

Selle patoloogia arengu põhjuseks on lapse varajane “hindamine”, otsene või kaudne nõue täita teatud norme. Selline hinnang võib avalduda kahel põhilisel viisil – ülima imetlusega ning tagasilükkamise ja hooletusse jätmisega.

Selleks, et erinevad minad ja arengufaasid harmooniliselt integreerida, vajab laps peegeldust. Tagasisidet teistelt täiskasvanutelt, kes kinnitaksid tema olemasolu ja aitaksid tõlgendada kogemusi, mida laps oma teekonnal omandab. Kui peegeldus on puudulik või moonutatud, siis mõjutab see ka integreerimisprotsessi. Sellest saavad alguse nartsissistlikud hingehaavad.

Nartsissismi tõi psühhiaatriasse psühhoanalüütiline traditsioon ja selle idee arendasid välja psühhoanalüütikud Otto Kernberg ja Heinz Kohut.

Kernbergi järgi sisaldab meie lapsepõlve sisemaailm kujutluspilte meile emotsionaalselt tähtsatest inimestest, eriti meie vanematest, ja meist endist. Need objektid ja meie suhted nendega on nartsissismi mõistmise võti. Kernberg usub, et nartsissistliku isiksusehäire põhjustab külm, ükskõikne, seesmiselt agressiivne lapsevanem, kes püüab last veenda tema tähtsuses, kuigi teda tõeliselt ei armasta.

Nartsissistlikud inimesed elavad pidevate sisemiste kujutluspiltide hirmus. Vanematele omistavad nad oma lapsepõlves osaks saanud kohtlemise tõttu tekkinud viha. Nad tunnevad, et kuni nad pole täiuslikud, ei saa neid keegi armastada. Nad ei ühenda kunagi tervikuks nende meeles olevaid sisemisi objekte ja peegeldusi ning täiskasvanuna on nende suhted moondunud. Nad ei suuda eristada oma tegelikke võimeid suurejoonelistest fantaasiatest või päriselus teostada seesmist kujutluspilti ideaalsest lapsevanemast. Nende kadedus ja imetluseihalus ei kinnita nende pealiskaudset iseseisvust.

Selline minapilt tagab egole kaitse – see on ebateadlik viis tulla toime sisemisest konfliktist tekkinud stressiga. Nartsissistlike inimeste kaitsemehhanismid pole välja arenenud. Nende hulka kuuluvad oma tunnete ja tegevusega kaasneva vastutuse eitamine ning projektsioon – oma tunnete omistamine teistele inimestele, et neid mitte omaks võtta, ning teiste idealiseerimine või põlgamine. Nartsissistid muudavad isegi enda idealiseeritud inimesed oma potentsiaalseteks vaenlasteks, sest projitseerivad neile kui oma võimalikele võistlejatele omaenese soovi teisi ära kasutada.

Kohut käsitleb nartsissismi üsna sarnasel viisil, kuid siiski erinevana. Tema arvates on meil juba varasest lapsepõlvest minaobjektid, sisendatud kujutlused inimestest (peamiselt vanematest), kes säilitavad minataju, peegeldades lapse soovi saada tunnustust ja kiitust. Seda nimetatakse peegeldamiseks. Minaobjektid näitavad lapse vajadust idealiseerimise järele ning on otsekui mudelid. Need loovad taju, mida Kohut kutsub kaksuseks (twinship) lapse ja vanema vahel. Arengu loomuliku etapina alustame kõik oma teed selle grandioosse minaga ja idealiseeritud kujutlusega oma vanematest. Hea vanemliku hoolitsuse tulemusel muutuvad need esmased nartsissistlikud minaobjektid mõõdukamaks ja panevad aluse küpsele isiksusele.

Kohut uskus, et nartsissistlike inimeste vanemad olid tujukad, ebausaldusväärsed, tõrjusid last või kohtlesid teda kui iseenese pikendust. Laps kasvas üles, teadmata, mida tähendab olla armastatud. Kaitsmaks end tunde “mind ei armastata” eest, kujutlevad nartsissistid, et on täiuslikult armastusväärsed isikud. Nad soovivad, et neid imetletaks. Nende jaoks pole olemas vajadusi, mida nad ei suudaks endale pakkuda. Samas, kuna keegi neist pole eneses kindel, põhjustab see veendumus ainult haavatavust ja sellest tulenevat pettumust. Väärtusetuse- ja tühjusetunne sunnivad pidevalt otsima tunnustust ning tekkinud suhetes oodatakse kõigi oma alateadlike soovide rahuldamist. Neil ei arene ratsionaalne enesehinnang, vastutustunne ega kaastunne.

Ka üleliia hoolitsevad ja vaimustunud vanemad, kes oma pesamuna ülistavad, süstivad talle jääva veendumuse erakordusest ja omnipotentsusest. Iga sügavam mõra selles omnipotentsuse tundes võib tekitada nartsissistliku hingehaava.

Nartsissism kujuneb kaitseks haavatavuse eest, et säärane tendents tuleneb enesehinnangu regulatsiooni võimetusest ning see omakorda võib tuleneda korduvatest traumaatilistest kogemustest varajases lapsepõlves.

Juhul kui laps on juba väga noores eas pidanud kogema sügavaid pettumusetundeid oma ema suhtes kuna ema pole osanud vastata adekvaatselt lapse tunnetele, siis võib hakata lapses välja kujunema ebaterve valekujutelm iseenda piisavusest ja kõikvõimsusest ning tal võib kujuneda arvamus, et ta justkui ei vajakski oma ellu enam teisi inimesi, kuna ta on suuteline ise kõike oma elus valitsema.

Jorma Myllärniemi arvates ei tunne nartsissistlikku isiksushäiret põdevad inimesed reeglina ka mingit masendusetunnet. Masendus võib sündida alles seejärel, kui taolise inimese habras enesekuvand kokku vajub ning tema enesetähtsustamise ja kõikvõimsuse tunne mingil põhjusel ootamatult kaob: siis kukub ta lihtsalt kokku. Piltlikult öeldes nartsissist ei paindu, vaid murdub. Tekkinud masendus võib sageli esile kutsuda ka enesehävitusliku käitumise.

Haiglane armukadedus, sügav depressioon, perfektsionism, hüpohondria on nartsissistliku hingehaava tunnused. Need on saadud lapsepõlves, kus ebapädevad vanemad on olnud võimetud lapse väljaarenemata mina rahustama, tema vohavaid emotsioone taluma või teda objektiivselt peegeldama.

Psühhiaatrias loetakse nartsissistliku isiksushäiret isiksushäirete hulka kuuluvaks psüühiliseks häireks. Psüühikahäirete DSM-klassifikatsioonisüsteemi aktsepteeriti mõiste 1980. aastal. Statistiliselt esineb nartsissistlikku isiksushäiret sagedamini meestel kui naistel. Eri allikate põhjal arvatakse, et nartsissistlikku isiksushäiret kannab 1–9 protsenti kogu elanikkonnast.

Psühhiaatrias nimetatakse nartsissismiks isiksusehäiret, mida iseloomustab patoloogiline egotsentrilisus, egoism ja ülespuhutus ning manipulatiivsus. Kõik indiviidid, kes kannatavad selle häire all, püüdlevad suurte ja kõrgete sihtide poole elus, mis neid kättesaaduna siiski ei rahulda (ja mida nad sageli ka ei saavuta, kuna sageli nad vaid kujutlevad, et on geniaalsed ja teovõimelised). Sageli puudub neil empaatiavõime. Reeglina rikuvad nad oma suhted teiste inimestega empaatiavõime puudulikkuse, kadeduse või ka täispuhutud käitumise tõttu.

Suhetes teiste inimestega on nad ahistavad, suruvad teisi alla ning skandaalitsevad. Teised inimesed on neile vaid “vahendid” oma eesmärkide ja soovide saavutamiseks ning “peeglid”, mis peavad peegeldama nende imelisust ja erilisust. Nad ei suuda leida õnne elus, rakendust oma võimekusele ega heaolu oma suhetes. Enamasti nad eitavad oma probleemi. Nad ei suuda mõista oma mõtteid ja tundeid ning seepärast nad ei suuda nad ka taibata mis see on, mis mõjutab nii tugevalt nende elu ja muudab selle tühjaks ja mitterahuldustpakkuvaks.

Psühhoanalüütikute arvates iseloomustab nartsissistliku iseloomuhäirega inimesi tunnete puudumine. Häire all kannataja pole suuteline erinevaid tundeid tundma ning seetõttu ei suuda ta end tunnete kaudu ka väljendada. Arnold Modellini arvates on selle põhjuseks nartsissisti soov vältida neid kogemusi ja tundeid, mis tekivad lähedaste inimsuhete tagajärjel.

Diagnostilised kriteeriumid

DSM-IV seletab nartsissistlikku isiksusehäiret järgmiselt:
Näide kõikehõlmavast ülespuhutusest mõtetes ja tegudes, vajadus teiste vaimustuse järele, ilmneb juba nooruses, tuleb esile erinevates kontekstides vähemalt viies või kuues alljärgnevas punktis:
1. Omab ülevõimendatud enesehinnangut (näiteks võimendab oma saavutusi ja võimeid, oodates üleüldist vaimustust ja uhkust oma saavutuste üle).
2. Vastuvõtlik fantaasiatele piiritust edust, võimust, suurejoonelisusest, ilust ja ideaalsest armastusest.
3. Oletab, et on unikaalne ja võib lugeda vaid iseennast sobivaks tegelemaks kõrgeimate ideedega.
4. Nõuab üleüldist tunnustamist ja imetlemist.
5. Oletab naiivselt, et kõik tema ootused peaks olema õigustatud ja nõuab automaatset nõustumist.
6. Esineb ekspluataatorina ja võimalusel kasutab eeskätt teisi oma püstitatud eesmärkidele jõudmiseks.
7. Ei soovi märgata oma puudusi ega arvestada teiste inimeste tunnete ja vajadustega.
8. On sageli kade ja oletab, et teised kadestavad teda.
9. On sageli ülbed ning suhtuvad teistesse kõrgilt.

Staatus on nartsissistlike inimeste jaoks olulise tähtsusega ja nad püüavad otsida olulise positsiooniga inimeste seltskonda, nende väärtust üle hinnates ja idealiseerides. Hapra enesehinnanguga kaasneb nii enda kui teiste vaheldumisi üleidealiseerimine ja alahindamine.

Nagu teistegi isiksusehäirete puhul ilmneb nartsissism harva puhta vormina. Ta kuulub ühte rühma piirialaste isiksusehäirete düssotsiaalsuse (üleolevus) ja histrioonilisusega (tähelepanu nõudmine). Paljude sümptomite kattumise tõttu võib kahel kolmandikul nartsissistliku isiksusehäirega inimestest diagnoosida ka üht eelnevatest patoloogiatest.

nartsissism.ee

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga