0

Viis etappi, mis tuleb pärast lahkuminekut läbi elada

1.  Šokk ja eitamine – seda eriti juhul, kui suhte lõppemine tuleb ootamatult. (“See ei ole võimalik”; “See ei saa minuga juhtuda”).

«See pole võimalik!»

Sa loodad pimesilmi, et ta helistaks või saadaks sõnumi. Oled šokis, et sinuga sai midagi sellist juhtuda. Süda ei ole tõe tunnistamiseks valmis ja sa võid korraga tunda nii segadust, tuimust, hirmu kui meeleheidet. «See pole tõsi,» kordad endale ja ei suuda kaotusega leppida. Meeleheites hoiad kinni lootusest, et te võiksite veel ära leppida ja et ta tuleb kahetsedes sind enda juurde tagasi paluma.

Viimasest lootusest lahti laskmine on kõige raskem. Tõe eitamine lükkab aga hingehaavadest paranemist ainult edasi. Seni oled lihtsalt õnnetu.

2.  Varajane reaktsioonifaas – sellel perioodil esitatakse endale palju küsimusi, millele ei leita vastuseid. Vahel on uni häiritud. Tihti on erutuslävi madal ning reageeritakse välistele sündmustele liigse intensiivsusega. Ajaliselt kestab see faas paarist päevast mõne nädalani.

«Mis toimub?! Ma ei ole seda ära teeninud!»

Eituse tuimestav mõju hakkab üle minema ja võimust võtab valu. Sellegipoolest pole sa veel valmis reaalsusega leppima. Sa oled oma eksi peale maruvihane, et ta on nii tundetu, et ta sind reetis või sulle liiga tegi. Sa üritad oma viha alla suruda, aga see tikub ikka esile ja seega võib juhtuda, et valad oma viha välja süütute kõrvalseisjate peal.

Viha on märk sellest, et sa ei luba endale kaotusvaluga seotud tundeid ja hoiad neid endas. Selleks, et vihast üle saada, pead lubama endal valu tunda.

3.  Hiline reaktsioonifaas – suhte lõpp ja partneri kaotus on teadvusse võetud ning seetõttu ei suudeta millelegi muule mõelda. Kui psüühiline pinge on väga suur ning kogetakse viha ja masendust, võtab keha osa pinget enda kanda ning sellega seoses tuntakse kehalisi hädasid. Vahel süüdistatakse ennast toimunus või otsitakse süüdlast väljastpoolt.

Hilises reaktsioonifaasis ei suudeta elada harjumuspäraselt tavalist elu, kuna emotsionaalsel tasandil pole lepitud enda ning kujunenud olukorraga. Sellest faasist hakatakse välja kasvama, kui analüüsitakse sündmus läbi ning mõtestatakse enda jaoks lahti.
Ajaliselt kestab see periood mõnest nädalast kuni mõne aastani, sõltuvalt isiksusest ning tema tõekspidamistest elu ja surma kohta.

«Saaks see ometi juba läbi. Ma ei suuda seda taluda!»

Sa anud jumalat, teed endaga kokkuleppeid ja nurud eksi, et ta sind tagasi võtaks, sest ei suuda taluda lahkumineku südamevalu. Segaduses võid hakata ennast süüdistama, et kui sa vaid oleks teinud midagi teisiti, ei oleks te lahku läinud.

Sa palvetad, unistad ja fantaseerid sellest, et te võiksite üks kord uuesti kokku saada. Loodad oma eksi juhuslikult kohata ja otsid võimalusi, kuidas saada tema tähelepanu. Äkki tema tunded ärkavad taas?

Kui su eks oli vägivaldne (kas vaimselt või füüsiliselt) või sinu suhtes väga ükskõikne, võib juhtuda, et annad oma standardites järgi ja pigistad nii mõnegi tema halva omaduse juures silma kinni. Tuleks ta ainult tagasi! Tõde on see, et kõik jätkuks samamoodi – ta kohtleks sind ikkagi sama halvasti ja kuna sinu püüdlused olukorda muuta ei kanna vilja, vajud veelgi sügavamasse masendusse.

4. Toibumise faas – varem või hiljem kohaneb iga inimene tekkinud olukorraga. Hakatakse taas huvi tundma igapäevase elu ja tuleviku vastu, lepitakse juhtunuga. Sõlmitakse rahu iseenda ja maailmaga. Kui seni keskenduti kaotusvalule, siis nüüd suudetakse näha elu juba ka helgemates värvides. Ajaliselt võib toibumise faas kesta aastaid ning aeg-ajalt võib esineda tagasilanguse perioode. Kõik protsessid inimese psüühikas võtavad aega, kiirustamisega ei jõuta kuhugi.

5.  Uue suuna valimise etapp – sellel perioodil pöördutakse tagasi normaalsesse ellu, aktsepteeritakse ennast ja oma elu sellisena, nagu see on. Muutunud olukorras kujundatakse endale sobivad käitumis- ja toimetulekuviisid. Tihti otsitakse endale uusi eneseteostuse võimalusi.

«Ikka on valus, aga ma tean, et kõik saab korda.»

Lõpuks hakkad oma olukorraga tasapisi leppima. Sa lepid sellega, et teie armastus kuhtus, sa jäid ilma kindlustundest, elukaaslasest ja teie ühisest tulevikust. Viimaks mõistad, et oled vaba ja see on hoopis õnnistus. Sa võid küll tunda kahetsust, süütunnet ja viha, aga oled mõistnud, et see olukord on lõplik.

Sa tunnistad, et teie suhe on läbi ja eks ei kuulu enam sinu ellu. Hakkad elama iseseisva indiviidina.

Ka olukorraga leppides võid jätkuvalt tunda vihahooge, mõningast eitust ja masendust. Ära ole siis enda peale pahane ja lepi sellega, et mõned tunded võivad ka hiljem veel endast märku anda. Mõni päev ongi halvem ja sul on õigus oma tunnetele.

Allikas: postimees.ee

nartsissism.ee

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga