0

Vägivallatsejat iseloomustavad märgid

Järgnev loetelu sisaldab vägivalda kasutavat inimeset iseloomustavaid karakteristikuid. Kuna need märgid viitavad peamiselt instrumentaalsele vägivallale, mida kasutavad enamasti mehed, siis on ka loetletud karakteristikud iseloomulikud peamiselt vägivaldsetele meestele. Need märgid ei kirjelda mehi mitte ainult suhetes naisega, vaid ka oma lastega.

Kontrollimudeli rakendamine partneriga suhtlemisel. Vägivallatseja tahab pidevalt teada, mida partner teeb, kus käib, kellega suhtleb või kohtub. Vägivallatseja seab partneri liikumisele piiranguid, näiteks ootab, et partner täpselt õigel ajal töölt koju tuleb.

  • Privilegeerituse tunne. Vägivallatseja usub, et temale kuuluvad teatud õigused ja privileegid, millega ei kaasne kohustusi ja mis ei laiene teistele pereliikmetele. Pereelu keerleb vägivallatseja ümber.
  • Moonutatud nägemus endast. Vägivallatsejat võib iseloomustada enesekeskne, ülespuhutud ja romantiseeritud minapilt endast. Vägivallatseja ei taju end vägivaldsena ega pruugi näha oma vägivalla tagajärgi.
  • Egotsentrilisus ja vähene empaatiavõime. Vägivallatseja näeb olulise ja tähtsana kõike endaga seonduvat, teiste pereliikmete muresid, soove ja vajadusi ei taha/oska märgata ega pea oluliseks nendega tegeleda.
  • Ebarealistlikud ootused ja kõrged nõudmised teiste pereliikmete käitumise suhtes. Vägivallatseja ootab (peab iseenesest mõistetavaks), et partner ja teised pereliikmed täidavad tema käske. Nõudmiste mittetäitmisele võib järgneda “karistus”.
  • Tugev omanditunne. Vägivallatseja tajub lapsi ja partnerit justkui endale kuuluvana, mistõttu eeldab ka nende allumist enda soovidele ja korraldustele.
  • Armastuse ja vägivalla segiajamine. Vägivallatseja põhjendab vägivalla kasutamist partneri armastamise ja temast hoolimisega. Ta võib kasutada väiteid stiilis: “Ma ei läheks nii endast välja, kui ma teda nii väga ei armastaks”.
  • Manipuleerimine. Vägivallatsejat võib manipuleerida partneriga, selleks et tema käitumist kontrollida, temas segadust tekitada või temast (väljapoole) halvemat muljet jätta.
  • Vägivalla kasutamise eitamine, õigustamine, vabandamine, tagajärgede pisendamine. Vägivallatsejal on kalduvus end vägivalda eitada, seda õigustada (nt ohvri süüdistamine „vales“ käitumises) või vabandada väliste teguritega (alkoholijoove, ohver provotseeris). Samuti võivad nad pidada tõsiseid tagajärgi tühisteks ja mittemärkimisväärseteks.
  • Varjamine ja valetamine – teistele inimestele (eelkõige lähedastele) enda tegevuste kohta vastuoluliste ütluste andmine, valetamine või nende varjamine.
  • Süütunde tekitamine ja enda käitumise puhul vastutuse projitseerimine teistele isikutele – Vägivallatsejale on omane panna partner tundma, et ta on milleski süüdi või midagi valesti teinud, sh ka enda (väära) käitumise korral. Toime pandud vägivalda kaldub ta eitama või tühisemana näitama end seal juures õigustades, ohvrit süüdistades ja juhtunule väliseid vabandusi leides (nt alkoholijoove, raske tööpäev, töötus, pealetükkivad sõbrad vms).
  • Ekstreemne armukadedus – Vägivaldset meest iseloomustab liialdatud armukadedus, kusjuures ta võib olla armukade isegi partneri sõprade ja sugulaste suhtes. Armukadedus väljendub pidevas kahtlustamises, kontrollimises ja naise süüdistamises.
  • Mittevägivaldse vanema autoriteedi õõnestamine – Vägivallatseja võib kritiseerida laste juuresolekul oma partnerit (mittevägivaldset vanemat), nimetab teda rumalaks, saamatuks ja halvaks lapsevanemaks, kasutab sõimunimesid.
  • Patriarhaalsed hoiakud ja traditsioonilised soorollid – Võrreldes mittevägivaldsete meestega usuvad vägivaldsed mehed oluliselt enam, et mees on peres pea, ainuisikuline otsustaja ja suhetes domineeriv. Naine on aga isik, kes peab alluma mehe korraldustele.
  • Negatiivne ja vaenulik suhtumine naistesse – Vägivallatsejal võib olla negatiivne hoiak naistesse. Ta võib pidada naisi vähemväärtuslikeks ja rumalateks inimesteks võrreldes meessooga. Naise dehumaniseerimine, st tajumine objekti või tühise olendina hõlbustab vägivalla kasutamist. Näiteks füüsiline vägivald “kasutu lehma” või “litsi” suhtes tekitab vähem sisemist ebakõla ja negatiivseid tundeid kui “naise” löömine.
  • Kahepalgelisus – võõrastega, sh ametiisikutega suheldes võib jätta väga viisaka, hooliva ja rahumeelse inimese mulje. Ka võõraste juuresolekul võib naisega käituda hoopis teisiti kui kodus.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et vägivaldse mehe vajaduse kontrollida naist, kahtlustada, süüdistada või tunda armukadedust põhjustab tema ebakindlus ja sisemine ärevus. Tegelikult on ka vägivaldsetel meestel madal enesehinnang ja nad kogevad rollikonflikti, st et nad tajuvad end mitte vastavana ühiskonnas aktsepteeritud mehe ideaalile või õigemini nende enda ettekujutusele sellest. Mehed, kes pooldavad patriarhaalset lähenemist pereelus ja järgivad traditsioonilisi maskuliinsuse norme, võivad kogeda enam võimu puudumist ja ebakindlust „tõeliseks meheks“ olemise pärast võrreldes nende meestega, kes konventsionaalseid norme ei poolda. Oma hirmu/ebakindluse kompenseerimiseks püüavad nad eriti rõhutada patriarhaalsele ideoloogiale omaste elementidega (nt olla domineeriv, kehtestav, naisi kontrolliv ja allutav). Vägivald naise suhtes on samuti üks käepäraseid viise enda võimu näitamiseks ning hirmu ja ebakindluse varjamiseks.

Allikas: abiksohvrile.just.ee

nartsissism.ee

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga