0

Perevägivallaga seotud müüdid

Traditsiooniliselt arvatakse, et agressiivsuse väljaelamine vägivalla kaudu kuulub mehelikkuse juurde. Samuti peetakse naiselikkuse osaks vägivaldsuse andestamist abikaasale. Perevägivalda õigustavad mitmed ühiskonnas levinud müüdid, näiteks naine provotseerib meest vägivallatsema oma virisemise ja näägutamisega; perevägivald on elukaaslaste omavaheline asi.

Olen täiesti veendunud, et mitte keegi pole siia ilma sündinud kannatama, vaid hoopis elust rõõmu tundma. Kuidas aga tunda elust rõõmu, kui sind päevast päeva, aastast aastasse koheldakse ebainimlikult ja alandavalt, kui sul ei ole õigust esitada küsimusi, kui sa elad pidevas hirmus, kui sul ei ole õigust oma arvamusele, kui sul ei ole õigust öelda «ei», kui sul ei ole õigust oma rahale ja õigust seda kasutada? Sellisest elust ei saagi rõõmu tunda. On vaid kaks võimalust – kannatada (lootes, et tasuks on kaua kestev elu) või vastu hakata.

Ta on selle ära teeninud! See müüt põhineb uskumusel, et pereliige, kellel on rohkem võimu, võib hinnata teiste pereliikmete käitumist ja karistada neid „halva“ käitumise eest. Müüt põhineb võimusuhetel, mis on vastuolus tänapäeva Eesti seadustega (Põhiseadus, Perekonnaseadus).

See müüt on levinud nii naise peksmise kui ka laste väärkohtlemise põhjendamisel. Näiteks õigustab mees naise löömist viimase „vale“ käitumisega. Samuti võib vanem arvata, et lapse kehaline karistamine on tema kohustus. Vanem peab adekvaatselt vastama lapse tegudele, kuid ta ei tohi unustada, et lapse distsiplineerimine kunagi ei tohi last alandada ega talle piina või kahju tekitada.

Ohvri süüdistamine on vägivalla õigustamine, sest paneb vastutuse kannatajale. Ohvri ükskõik missugune käitumisviis ei õigusta vägivalla kasutamist.

Ta ise provotseeris vägivalda! Sageli süüdistatakse ohvrit (naist, last, eakat pereliiget) vägivalda provotseerivas käitumises, mis mõjub vägivallatsejale nii, et ta ei ole enam võimeline oma tegevust kontrollima.

Ta on lihtsalt selline vägivaldne mees/inimene. Vägivaldset käitumist põhjendatakse inimese iseärasustega (nt äkiline iseloom), mida kuidagi ei saa muuta. Tegelikult on olemas meetmeid, kuidas vägivaldsust vähendada.

Ainult lahkuminek võib peatada vägivaldset suhet perekonnas. Statistilised andmed näitavad, et abielulahutus ei lõpeta vägivalda. Endine abikaasa/elukaaslane võib jätkata vägivalla kasutamist partneri suhtes ning vägivald võib isegi süveneda ja muutuda ohtlikumaks. See on loogiline instrumentaalse vägivalla puhul, kus vägivallatseja näeb suhtes oma võimu teostamise võimalust.

Korralikes peredes ei ole perevägivalda. „Kenade inimeste“, „korralike inimeste“ puhul ei ole justkui alust kahtlustada sassis peresuhteid ja vägivalda. Eeldatakse, et vägivald võib toimuda vaeste, töötute ja alkoholilembeliste inimeste peredes, nö asotsiaalsetes peredes.

Seetõttu võivad jääda märkamata perevägivallale viitavad märgid. Samas, erinevate erialade spetsialistid puutuvad kokku erinevate inimestega, üks võimalus perevägivalla avastamiseks, on küsida igaühelt, ega keegi tema lähedastest (partner, vanem, laps jne) tema suhtes vägivaldne ei ole. Selliselt toimides antakse inimestele signaal valmisolekust aidata. Perevägivalla ohver võib eitada vägivalla toimumist ning vastata sellisele küsimusele eitavalt. Samas näitab abistamise süsteem niimoodi oma valmisolekut teda aidata.

Perevägivald on häbi. Tihtipeale tuntakse häbi, et kogukonnas („meie tänavas nüüd selline asi“), asutuses on aset leidnud juhtum, mis heidab varju kogukonna, asutuse heale nimele. Kogukonnal, asutusel võib olla vastuoluline roll nii perevägivalla ilmsiks tulekul kui osaliste toetamisel.

Üheltpoolt, inimesed elavad kogukonnas tihedalt koos, sageli mitmeid põlvkondi juba, see annab neile erilise üksteise toetamise ja abistamise tunde, mis ehk vajab väljastpoolt tulevat sotsiaaltöö spetsialistide abi vähem.

Samal ajal aga võib seesama omavaheline seotus tekitada olukorra, kus aset leidvat perevägivalda ei taheta märgata ning võidakse üritada suisa varjata, kuna selle ilmsiks tulek on suur häbi. Sama põhjus takistab ka ohvreid ja vägivallatsejaid ise abi otsima.

Oma kogukonna aule ja mainele mõtlemise kõrval tuleb mõelda nende inimeste peale, kellest kogukond koosneb ning reageerida märkidele, mis näitavad perevägivalda.

Peres ikka juhtub, alati on nii olnud. Kogukond võib harjuda pidama vägivaldset käitumist iseloomulikuks. See, et kunagi varem sama pereliikmete vahel on olnud vägivald, ei tähenda, et seda peab tänapäeval taluma. Täna me teame perevägivalla kahjulikust mõjust pereliikmetele ja seetõttu ka peame reageerima. Samas, nii vägivalla kasutaja kui ka ohver ise ei pruugi mõista, et midagi on valesti, kuna nad on ise lapsena näinud vägivalla kasutamist peresuhetes.

Sellist vägivalla edasikandumist saab peatada, sekkudes nüüd, andes nii ohvrile kui vägivallatsejale selge signaali, et see ei ole aktsepteeritud käitumisviis.

See on pere siseasi. Pere privaatsus ja „mu kodu on mu kindlus“ hoiakud takistavad vahest ehk kõige enam perevägivalla ilmsiks tulekut. Aga kodu ja perekonna puutumatus kehtib seni, kuni ei rikuta perekonnale delegeeritud usaldust olla toeks ja hoolitseda lähedaste eest.

Peresisesed suhted peavad vastama ühiskonnas levinud väärtustele, normidele, kommetele. Vastasel juhul on tegemist ühiskondliku probleemiga, millesse peab sekkuma.

Allikas: lft.ee

nartsissism.ee

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga