0

Miks ohver ei lahku oma vägivaldse partneri juurest?

Vahel väidetakse, et vägivalla all kannatavad naine ise õhutab tagant vägivalda, mis teda tabab. Lähedased küsivad: “Mida sa tegid selle provotseerimiseks?” Vägivallatseja võib ka ise süüdistada oma ohvrit toimunus, väites “kui sa poleks nii käitunud, poleks ma sind löönud.” Kuuldes neid väiteid, usuvad vägivalla all kannatavad naised sageli, et nad ongi ise vägivallas süüdi ning nad jätkavad kooselu lootuses, et neil õnnestub ometi leida mingi nipp vägivalla peatamiseks.

Vägivalla all kannatavad naised rakendavad igasuguseid võtteid, et partneripoolset vägivalda vältida, nende taktikatega aga ei õnnestu vägivallatsemist lõpetada. Vägivallatsemine saab lõppeda ainult siis, kui vägivallatseja võtab vastutuse selle peatamise eest enda peale.

Lisaks sellele, et naisi pannakse vastutama nende suhtes tarvitatud vägivalla eest, väidetakse vahel ka seda, et naistele isegi meeldib, kui nende suhtes vägivalda tarvitatakse. Sageli selliseid naisi ja nende vajadust abi järele ignoreeritakse. See aga ei tähenda kaugeltki, et nad abi ei vajaks, nad lihtsalt ei tea, et neid saab üldse aidata. Kuna meie ühiskonnas on naiste- ja lastevastane vägivald niivõrd tavaline, on paljusid naisi õpetatud eeldama lähisuhtes vägivalda. Tähelepanu ja lähedusega täidetud perioodid, mida kogetakse vägivallaaktide vahel, ajavad naise segadusse, pannes ta uskuma, et vägivald ongi lõppenud. Naised ei soovi, et jätkuks vägivald, nad soovivad, et jätkuks nende suhe.

Vägivaldse abikaasa või partneri juurest lahkumine on oluliselt keerulisem, kui see vägivalda mittekogenud kõrvalseisjale võib tunduda. Seetõttu on väär teha ohvrile etteheiteid vägivaldsesse suhtesse jäämise pärast. Ka ei taha või ei ole ohver alati valmis suhet (kohe) lõpetama. Eriti akuutses situatsioonis ohver ei pruugi olla võimeline nii kaalukat otsust vastu võtma. Järgnevalt on esitatud rida põhjuseid, mis võivad raskendada ohvril vägivalla puhul abi paluda, toimunust rääkida ja suhtest lahkuda:

  • Hirm ja ohutunne. Ohver kardab, et partner võib pärast lahkuminekut ta üles otsida ja kasutada kättemaksu eesmärgil veelgi tõsisemat vägivalda.
  • Vägivaldne partner ähvardab tappa ennast, ohvrit või ka lapsi.
  • Ohver kardab, et partner võib lapsed ära võtta, hakata nendega manipuleerima või neile muul moel haiget teha.
  • Ohver võib tunda hirmu häbimärgistamise ees. Ta võib karta, et teised inimesed, sh spetsialistid ei usu vägivalla toimumist või hakkavad naist süüdistama.
  • Ohver võib olla partneriga emotsionaalselt seotud hoolimata viimase vägivaldsusest. Partnerit nähakse kui isikut, kellesse armuti ja kellega on kogetud koos mitmeid positiivseid elamusi.
  • Ohver võib uskuda, et partner muutub ja ei kasuta enam vägivalda.
  • Piiratud materiaalsed ressursid ja raskused ise (koos lastega) toime tulla. Ratsionaalne kaalutlus.
  • Materiaalne-juriidiline seotus (nt ühised laenud, eluase vms). Näiteks võib ohvril olla keeruline suhet lõpetada, kuna ühise eluaseme endale saamisel peab ta partnerile välja maksma poole eluaseme hinnast. Seda raha aga ei pruugi ohvril olla.
  • Puue või terviseprobleemid, mille tõttu vajab ohver teise inimese abi igapäevaeluga toimetulemisel.
  • Piiratud teadmised abisaamise võimalustest või ei ole vajalikud teenused ohvrile kättesaadavad (nt varjupaik asub elu- ja töökohast liiga kaugel, ei ole piisavalt raha õigusalase abi saamiseks).
  • Religioossed vaated. “Pere tuleb koos hoida iga hinnaga,” “Kõikide probleemidega on võimalik toime tulla, kui ma piisavalt palju püüan.”
  • Päästja kompleks. “Kui ma jään, suudan tal aidata paremaks saada.” Vastutus perekonnaõnne eest. “Hea naine suudab oma mehest hea mehe teha”.
  • Ohvri lahkumist võib takistada ka vägivaldne partner ise. Näiteks hoolimata sellest, et partner võib negatiivselt suhtuda ohvrisse, teda alandada ja sõimata, ei ole partner üldiselt motiveeritud suhet lõpetama. Näiteks võib partner nii otseselt kui ka kaudselt takistada ohvri lahkumist ja abi saamist.

Otseste takistustena võib nimetada:

  • Suhtlemisvõimaluste piiramine (nt telefoni äravõtmine, lõhkumine, arvuti kasutamise piiramine)
  • Füüsiline isoleerimine (nt koju luku taha panemine)
  • Dokumentide ja/või raha/pangakaardi äravõtmine
  • Kaudsete takistustena võib nimetada
  • Iseseisvalt toimetulemise piiramine (töö leidmise või tööl käimise, st endale elatise teenimise raskendamine)
  • Laimujuttude levitamine kogukonnas, sh kohaliku omavalitsuse ametnikele

Antud loetelu suhte lõpetamist takistavatest teguritest võib eriti iseloomulikuks pidada vägivalda kogenud naistele. Esiteks viitavad mitmed tegurid loetelus võimul ja kontrollil põhinevale vägivallale, mille alla kannatavad naised oluliselt sagedamini kui mehed. Teiseks on meie ühiskonnas siiski levinud hoiakud, mis peavad naist pereelu harmoonia eest peamiseks vastutajaks ning eeldavad mehele allumist.

Samas on mitmed eespool märgitud punktid iseloomulikud ka paarisuhtevägivalda kogenud meestele. Eelkõige on meestel raske ohvrikogemusest avalikult rääkida ja abi otsida, kuna nad tajuvad ohvriksolemist tugeva stigmatiseeriva märgina. Mehed võivad pidada vägivallast rääkimist enda nõrkuse ja saamatuse väljenduseks. Alistumine, probleemide ja toimetulematuse tunnistamine lähevad aga vastuollu ettekujutatava meheks olemise rolliga. Seetõttu ei tihka mehed minna abi paluma vägivalla korral, sest nad kardavad näida mittemehelikena.

NB! Vägivald ei lõpe paari lahkuminekuga! Väga tihti jätkub vägivald (eelkõige vaimne vägivald ja kontrolliv käitumine, aga ka füüsiline vägivald) ka pärast suhte lõpetamist. Kusjuures on täheldatud, et lahkumineku ajal võivad vägivallajuhtumid sageneda ning muutuda tõsisemaks.

Allikas: abiksohvrile.just.ee, naistetugi.ee

nartsissism.ee

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga